Oleme juubeliaastal vaadanud koguduse pikka ajalukku.
Üks äärmiselt põnev, aga lõputa lugu puudutab meie kirikus olnud reliikviat. Olen olnud selle koguduse liige 25 aastat. Selle aja jooksul on ikka aeg-ajalt räägitud legendi Pärnu-Jaagupi kirikus asunud Türgi neitsi küljeluust. Kuna lugu küljeluust tundub väga müstiline, siis olin arvamusel, et see on ehk üks vana legend nagu neid ikka kirikute kohta räägitakse. On ju teada lugusid kiriku seintesse kinni müüritud neitsitest, kes ehituse püsti peavad jne. Olen neid alati pidanud vagadeks rahvajuttudeks, millel tegelikkusega ilmselt mingit pistmist pole. Nii ka meie kiriku Türgi neitsi küljeluu – lugu aegade tagant, mille õrn kaja meieni on kandunud.
Suur oli minu üllatus mõned aasta tagasi Lihula antiigipoes, kus sain sirvida meie 19. sajandi ajaloolase, Jaan Jungi ajalooraamatut ja leidsin sealt Pärnu-Jaagupi kirikus asuva luu täpsema kirjelduse. Jaan Jungi raamatut refereerib ka Sergei Seeland oma raamatus „Pärnu-Jaagupi kihelkonna kirikulugu“. Seeland kirjutab.“Jaan Jungi korraldatud küsitluse ajal olid kirikus mainitud vaatamisväärsusteks: üks rüütli raudrüü ehk panzer ja altari kõrval seinal üks kolme jala pikkune luu, mida rahvas Türgi neitsi küljeluuks on pidanud“. Seda lugedes olin siiralt jahmunud! Reliikvia ei olegi ainult legend vaid ajaloolane Jung on seda 1898. aastal välja antud raamatus kirjeldanud kui eset, mida ta on oma silmaga näinud. Reliikviate kultus oli omane kõrgkesk-aja kirikule. Juba väga pikalt protestantlikus, sõdade ajal rüüstatud, vahepeal ka põlenud kirikus oli ikka alles reliikvia aegade tagant – päris luu!
Seeland jätkab Jungi refereerimist:“Luu päritolust ega selle siia sattumisest pole keegi midagi teadnud. Jungi kirjeldusel on luu olnud üle kahe jala pikk, ligi kahe sõrme laiune ja umbes sõrme paksune. Kuna kõverus olnud serva poole, siis pidas Jung seda mingi suure kala luuks. Otsa läbilõikes on selle keskel suur auk sees olnud. Rahvas pidanud seda väga tähtsaks reliikviaks. Kui äike 1885. aasta suvel kirikutorni põlema lõi, siis oli kõigepealt nimetatud luu kirikust välja toodud“(Seeland, S.,lk.127)
Olin üllatusest üle saanud ja leppinud, et Jung uuris meie reliikviat 19. sajandi lõpus ja reliikvia edasine saatus on meile siiski teadamata. Nüüd, pidupäeva eel koguduse arhiivi lapates oli minu jahmatus taas suur kui leidsin, et ka meie armastatud koduloolane Aldo Kals on Türgi neitsi luu müsteeriumist Pärnu Postimehes kirjutanud aastal 2016. Aldo kirjutab:“Esmaspäeva, 13. jaanuari 2014. õhtul kell pool üksteist luges Andres Ots Eesti Raadio järjejutu saates suure näitlejameisterlikkusega katkendeid Krista Sildoja äsja ilmunud väärtuslikust kultuuriloolisest raamatust „Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale. August Pulsti mälestusi.“ Näitleja luges 40. leheküljelt, et 1920. aasta jaanuaris korraldas Tallinna Eesti muuseum Estonia kontserdisaalis tuluõhtu eesmärki teeninud segaeeskavaga peo. Tõmbenumbriks pakuti saali kõrval teatri büroo ruumes „muinsuskoopas“ tasulist näitust. Selle eksponaatide hulgas oli muuhulgas Türgi neitsi küljeluu!“ Ka Aldole oli tema enda kirjelduse järgi see avastus sellel õhtul nö pommuudiseks. Kord veel astus kadunud luu ajaloost selgesti lavale.
Aldo Kals asus seda lugu taas uurima ja kirjutab oma ajalehe artiklis edasi: „1919. aastal kestis Vabadussõda, aga tegutses Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakond, mis kujundati 17. novembril Tallinna Eesti muuseumiks. Ei tea, kuidas, aga vähemasti Jaagupi kiriku reliikvia – Türgi neitsi küljeluu – on nähtavasti ajutiselt antud 1920. aasta jaanuaris selle muuseumi ülalmainitud näitusele ja siis kirikusse tagasi toodud.“
Aldo artiklist saab teada, et 1920. aasta juulis kogus Pärnu-Jaagupi kihelkonnas Eesti Rahva Muuseumile vanavara keemiaüliõpilane Ants Laur. Ta jõudis ka tollase kirikuõpetaja Schultzi jutule. Kirikunõukogu arutas asja ja ühiselt otsustati anda muuseumile kolm eset. Türgi neitsi küljeluu ja üks kirikus asunud vapp anti üle Eesti Rahva Muuseumile ning rõngassärk Pärnu vanaaja uurimise seltsile. Museaalide üleandmine muuseumile on dokumenteeritud aga kogu loo kurblik tõdemus on, et tänapäeval ei ole õnnestunud neid ERM-ist leida. Türgi neitsi küljeluu on olnud veel alles 105 aastat tagasi, aga muuseumile üleandmisel on tema jäljed haihtunud.
Siiski on põnev mõelda, et ehk kusagil sügaval muuseumi varanduse hulgas meie Türgi neitsi küljeluu ootab oma taas-avastamise päeva ja jõuab kord Pärnu-Jaagupi kirikusse tagasi!
Pildil Pärnu-Jaagupi kiriku korjanduskott ja seinalühtri küljes midagi rippumas. Ehk on see ainuke tunnistus reliikviast.
