Korbe (Kõrve) kogudust on esimest korda kirjalikult mainitud 1241. aastal. Muinaskihelkonna nime kasutas kogudus veel 16. sajandil. Enne Pärnu rajamist kuulus kihelkond Läänemaale ning hõlmas ka hilisemate Audru, Pärnu, Tori ja Vändra kihelkondade äärealasid.
Ei ole teada, mitu puukirikut tuli püstitada enne kuni pühakoda aastatel 1531 – 1534 kivist üles ehitati. Kirik sai nime palverändurite kaitsepühaku, apostel Jaakobuse järgi. Siis hakati ka kihelkonda nimetama Jakobi ehk Jaagupi järgi. See on viimane enne usupuhastust katoliku kirikuks ehitatud pühakoda Eestis. Samal ajal, kui linnades oli reformatsioon juba kanda kinnitanud, jätkus elu Saare-Lääne piiskopkonna äärealadel endist rada. Ühtlasi on Pärnu-Jaagupi kirik Eesti noorim gooti stiilis kirik. Kaks kaarvõlvi jagavad ühelöövilise ruumi kolme ossa. Raudkivist müürid on kaetud krohviga. Põrand on tänaseks umbes meetri võrra kõrgemale tõstetud.
Kuigi 16. ja 17. sajandi sõdade aeg polnud ka Pärnu-Jaagupis kerge ja kaua tuli leppida olukorraga, et kohapeal polnud oma vaimulikku, on kirik siiski terveks jäänud.
Enamiku Rootsi ajast teenisid Pärnu-Jaagupi kogudust isa ja poeg, Johann ja Jakob Zimmermann ja pärast Jakobi surma tema väimees Hermann Reinering. Põhjasõja ajal, aastal 1710 vahistasid vene sõdurid õpetaja Reineringi ja viisid ta Narva, kus ta suri.
Zimmermannide ajast, 1650. aastate lõpust on tänaseni säilinud barokne kantsel, mille valmistas Tallinnas meister Elert Thiele. Kantsel on kaunistatud nelja evangelisti kujuga. Kantsli katusel ehk kõlaräästal on kujutatud Kristust võitjana. Thiele töökojas on valminud ka Ridala, Vormsi, Noarootsi, Järva-Madise ja Rakvere kantslid.
Köstrikool tegutses Pärnu-Jaagupis juba 1680. aastal, kui kiriku juures oli ametis soomlasest köster-koolmeister. Veel hakati Rootsi ajal rajama postijaamade võrku. Pärnu-Jaagupit läbis Tallinna – Pärnu – Riia postimaantee, millest kujunes üks Eesti olulisemaid ühendusteid. Hiljem oli see aluseks Via Baltica projektile.
1695. a. võeti ette suurem remont. Korralduse andis selleks maavalitseja Gustav Adolf Strömfeld, kes revideeris Jakobi koguduse majanduslikku olukorda ning tegi vastavad järeldused. Puusepp Daniel Becheli ja müürsepp Paul Tillingi juhtimisel ehitati kirikule haritorn. Käärkambri vahelt altariruumi põhjaseinas läheb müüritrepp võlvidele. Sealtkaudu pääses torni. Remondi käigus parandati müüritrepp, käärkambrisse ehitati puust lagi ja kamin.
Ehitustöö jätkus kihelkonna lääneosas, kuhu 1696. aastal püstitati Kergu abikirik. Seni oli Pööravere, Kaisma ja Kergu elanikel pikk tee Jaagupisse, nüüd aga tänu abikirikule tuli Jumala Sõna rahvale lähemale. Kergu ja Jaagupi vahel on soosildu ehk männipalkidest laotud teid, mille alumistes kihtides leidub 13. sajandist pärit palke. Seega oli küsimus mitte ainult tee pikkuses, vaid ka läbitavuses.
Mõte oli ehitada palvemaja, kuid Ruistoma Mihkli juhatusel ja rahva südil osavõtul valmis Kergus nägus puukirik. Vaevalt oli see valmis saanud, kui kahjutuli pühakoja hävitas. Nii tuli Kergu rahval 1696. aastal veel teist korda kirikut ehitada. Rootslase Otteri juhatusel valmis õlgkatusega puukirik. Esialgu polnud kirikus muud kui üks kaleviga kaetud laud, millel seisis puust nikerdatud Õnnistegija kuju. Ent sellest piisas, et kogudus võiks Jumala Sõna juurde kokku tulla ja Jumala imelistest andidest osa saada.
Aastal 1707 kinkis Lelle Kannu peremees Kergu kirikule enda valmistatud kantsli ja altari. Lõhestatud palkidest istepingid olid kirvega tahutud. Altarimaal oli külameistri valmistatud 1652. aastal ning pärines mõnest teisest, näiteks Pärnu-Jaagupi kirikust. 13. mail 1708. a. kinnitas kuningas Karl XII Kergu pühakoja ametlikult Jakobi abikirikuks. Kergus asus tööle oma vaimulik Christoph Donnerhack, kes paraku 1710. aastal katku suri.
Pärast Põhjasõda tuli läbi ajada kitsastes oludes. Pärnu-Jaagupi kogudust teenisid Vändra ja Audru koguduse õpetajad, seejärel olid kirikuõpetajad siin ametis lühikest aega, sest enamik sai kutse mõne teise koguduse peale. Nende seas rootsiaegse õpetaja Johann Zimmermanni pojapojapoeg Jakob Andreas Zimmermann, kes läks Paistu ja sealt Liivimaa kindralsuperintendendiks.
Ajad muutusid. Alates 1768. aastast teenis 161 aasta jooksul Pärnu-Jakobi kogudust ainult neli vaimulikku. See tähendab märkimisväärselt pikki ametiaegu.
Uut hoogu anti koolitööle. 1770. a. oli lisaks kihelkonnakoolile käigus veel neli mõisakooli Kaisma, Vee, Pööravere ja Halinga vallas. Paraku jäi Pärnu-Jaagupi kõrvale 18. ja 19. sajandi vennastekoguduse ärkamistest ning rahval oli vähe huvi lugemise vastu. Kõik koolid lõpetasid tegevuse. 1822. a. alustas kihelkonnakool uuesti tegevust. 25 aasta jooksul (1855 – 1880) ehitati valdadesse 12 uut koolimaja ning üksikud koolid töötasid veel suitsutaredes.
1793. a. pühitses õpetaja Lisch Jakobi kiriku uue altari. Remonti tehti ka Kergu kirikus, kus võeti kasutusele 1786. aastal valminud altarimaal.
19. sajandi keskel läks veerand kihelkonna elanikest üle vene õigeusku. 1860. aastatel ehitati õigeusu kirikud nii Uduvere kui Kergu valda. Samal ajal (1860) kinkis Kaisma omanik von Hoebbner Kergu luteri kirikule oreli. Pilli valmistas Tallinna meister Gustav Normann. 1882. a. sai Kergu kirik uue altaripildi „Jeesus teeb pimeda nägijaks“. Selle maalis Johann Köler.
Pärnu-Jakobi kiriku oreli ehitas 1895. aastal Riia meister Hermann Walcker. Kõigepealt (1888) ehitati kirikusse rõdud. Orelil on üks manuaal, üks pedaal ja 8 registrit. Oreli tagant viib käik torni, kus asub kell, mis valati Gattšinas 1885. Kell kaalub 407 kg ehk 24 puuda ja 34 naela. Kellal on sõnad: „Au olgu Jumalale kõrges!”
Aastal 1901 valmistas kunstnik Ants Laikmaa Pärnu-Jakobi kirikule uue altarimaali. See on koopia Tallinna toomkiriku altarimaalist, mille autor on Eduard Gebardt. Maalil on kujutatud Kristust ristil, Johannest, Maarjat ja Maarja-Magdaleenat ning eemal ühte meest, kes vaataja poole seisab poolenisti seljaga.
Samal ajal, kui valmis altarimaal, rajati kirikumõisa talus õpetaja Woldemar Schultzi algatusel vaimupuudega laste kasvatusasutus Nain. Samuti asutati õpetaja Schultzi eestvõttel Libatse tuberkuloosihaigete ravila.
Kaua aega valmistas kogudusele muret Jakobi kiriku torn. 1833. a. ehitatud torn vajus ruttu viltu ja inimesed ei julgenud enam kirikusse tulla, sest kartsid, et torn neile pähe kukub. 1855. a. ehitati uus torn, kuid selle lõi pikne põlema 5. juulil 1885. a. Koos torniga põles kiriku katus, mis taastati juba samaks sügiseks.
Uue torni ehitas Rudolf von Engelhardti projekti järgi ja meister Hinrik Tõnisbergi juhatusel Valga ettevõtja Ernst Kotter. Neljakandilise paekivist torni õnnistas Pärnumaa praost Julius Girgensohn 18. oktoobril 1907. Kiriku 400. aastapäevaks krohviti torn valgeks nagu pruut.
1918. aastal luges kirikuõpetaja Woldemar Schultz Pärnu-Jaagupi kantslist ette Eesti iseseisvuse manifesti ja 24. septembril 1922 pühitses ta Pärnu-Jaagupi vabadussamba. 1927. aastal sai Jakobi kirik elektrivalgustuse ja plekkahjud. Kaks aastat hiljem suri õpetaja Schultz oma töölaua ääres südameatakti tagajärjel.
Nagu paljud teised abikogudused üle Eesti, nii kuulutati ka Kergu 1926. aastal, nimelt 3. juulil iseseisvaks koguduseks. Igapäevaelu see palju ei puudutanud, sest jumalateenistusi pidas edasi Pärnu-Jakobi õpetaja.
31. juulil 1941 jõudsid Saksa väed Kergu alevikku. Lahingu ajal põles puukirik maani maha. Kiriku ümber olla nähtud jooksmas nõukogude hävituspataljoni mehi. Kohalikud, kes metsa varjusid, nägid oma kirikut põlemas suure tulesambana.
Aastatel 1940 ja 1941 rüüstasid Pärnu-Jakobi kirkut korduvalt vene sõjaväelased. Kannatada said altarimaal ja orel. Sõja eest põgenesid nii õpetaja Philipp Tammaru kui Jaan Rebane, Pärnust põgenes ka Jakobi endine õpetaja Harry Nuudi.
Nõukogude ajal kasutas pastoraati täitevkomitee, kusjuures pastoraadi kirikupoolne uks müüriti kinni. Kirikumõisa parki paigutati naftabaas. 53 aastat teenis kogudust vennastekoguduse liige Ernst Rosenstein esmalt jutlustaja, siis diakoni ja seejärel õpetajana. Teenekalt vanahärralt võttis tööjärje üle hilisem peapiiskop Urmas Viilma, kes diakonina alustas siin tööd kõigest 20-aastase mehena.
1994. aasta uusaastaööl lõhkusid vandaalid altarimaali. See taastati ning pühitseti 1995. aasta emadepäeval. 1994. a. korrastati orel, 1995. a. pandi tornikiivrile plekk-kate ja 2000. a. valgendati kirik seestpoolt. Pastoraadis asuvad taas koguduse kantselei ja õpetaja ametikorter ning 2001. aastal avatud kohvik „Mõisa köök”.
Kristjan Luhamets
"Koguduse lugu"
